Lauri Vahtre följeton: hiirte pidu ehk kuidas närilised Eesti ühiskonda lõimusid

Mul elab Tammeseene külas – teate küll – juba ammu üks vana koolivend. Omamoodi veidrik, aga jääb selles osas kõvasti alla sama küla mehele Seene-Aadule, kes leiutas ajamasina. Masin oli tal, nagu külaleiduritel ikka, kuuri all. Ühel vihmasel...

Lauri Vahtre följeton: hiirte pidu ehk kuidas närilised Eesti ühiskonda lõimusid
Mul elab Tammeseene külas – teate küll – juba ammu üks vana koolivend. Omamoodi veidrik, aga jääb selles osas kõvasti alla sama küla mehele Seene-Aadule, kes leiutas ajamasina. Masin oli tal, nagu külaleiduritel ikka, kuuri all. Ühel vihmasel päeval läks Seene-Aadu kuuri, sealt tõusis suitsu, kostis paar kõmakat, ja Aadu tuli jälle välja, nägu peas, nagu oleks teeklaasitäie „Agnest“ ära joonud. Ütles, et käis 2069. aasta laulupeol. Koolivend rääkis, et nemad muidugi ei uskunud, aga Aadul oli käes mingi imelikust materjalist paberilehe moodi asi, mille peal oli kiri. Lugedes liikus kiri ise edasi ja mehed taipasid – mingi hästi õhukene ekraan. Aga lugu, mille ekraan jutustas, olevat koolivenna jutu järgi olnud järgmine.