„Ugala teatris võivad „hip-hip, hurraa“ hüüda vanad jorsid, sest poisikestel pole sihukest häältki!“

„Hip-hip, hurraa! Hip-hip, hurraa! Läks!“ kõmistas näitleja Margus Vaher pärast 100. hooaja avalavastust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Seesama kõmiseva häälega hüütud „Hip-hip, hurraa!“ on igal Ugala teatri peol traditsiooniline...

„Ugala teatris võivad „hip-hip, hurraa“ hüüda vanad jorsid, sest poisikestel pole sihukest häältki!“
„Hip-hip, hurraa! Hip-hip, hurraa! Läks!“ kõmistas näitleja Margus Vaher pärast 100. hooaja avalavastust „Saja-aastane, kes hüppas aknast välja ja kadus“. Seesama kõmiseva häälega hüütud „Hip-hip, hurraa!“ on igal Ugala teatri peol traditsiooniline märguanne, et nüüd on ametlik osa otsas, kõned peetud ja läheb peoks. Õigus hiphiphurraatada on trupi kõige vanemal meesnäitlejal. Noornäitlejail hõiskamise juurde asja ei ole.